jumaldada või maha jätta

Oeh, on vist kätte jõudnud aeg, kus ma peaksin jälle siia midagi kirjutama. Loomulikult olen ma veel eilsest õhtust purjus ja kuidas muidu saaksingi ma seda teha. Eilne oli midagi muud, see oli kvaliteet kolmapäevases tunnetemeres mida mul pole olnud au sel hooajal, kui nii võib öelda, väga kohata. Ehk on asi selles, et meile kallis inimene läheb ära ja see on, in fact, väga suur asi või siis on suvi lõppemas ning sellelt tahetaks viimast võtta, ei tea. Pisut on ehk kummaline, et meelde ei jää need näod ega vestlused ega tegelikult mitte midagi olulist, säilib ainult emotsioon või mingisugune meelestatus. Aga lõpuks on oluline ainult see mälestus ja kõik ülejäänu mõtleb psühholoogia ehk aastate pärast ise juurde. Good night and good luck.

vaheaeg

Tänase päeva hommikutundidel märkasin, et aastaringiga on jälle kätte jõudnud aeg, kui end ärkvele unustades ning mõne aja pärast pead tõstes võid avastada enese kohalt helesinise taeva. Ja lihtsalt eriti hea on vaadata hommikul kell 4.38 udusest aknast välja ja mõelda, et sul on võimalus minna magama, mitte paari-kolme tunni pärast üles tõusta. Vaheaeg, tõesti.
Kuidas võtta. Varahommikuse heldimuse settides ütleb reaalsus, et ees on veel mõned eksamid. Aga noh, need on kõigest eksamid.

Igaühe õnn on kordumatu

Ja kui nüüd mõelda, siis on ja ei ole ka.
Aitäh Francis, Jack, Erich, Ken ja Ernest, te muutsite mu maailma.

ammu

Üsna imelik, kuidas elu toob meid vahel tagasi paikadesse, millega meil eriti tihe seos on olnud, kuid mida nüüdseks loeme lõppenuks. Ilmselt on see märk sellest, et minevik ei kao ja seda pole võimalik seljatada, ükskõik kui palju enesele ka lubatud on. Olenemata sellest, et kohad muutuvad või jäävad samasugusteks, on need siiski pidepunktideks eludes, nagu salvestatud kohad. Nojah, tõsi, millegi nurjudes ei piisa pelgalt sellest, et kuskile tulla ja kõik probleemid kaovad. Kahjuks. Samas oleneb. Võib ju olla, et siiski kaob kõik mingiks määratlematuks ajaühikuks, mis sa kusagil veedad. Oleneb.
Ma olen jälle tagasi siin, kus laiuv vesi näib lõputu ning mis kunagi haaras enesesse suuremad osad mu noore inimese päevadest. Aeg oli minna edasi, kuid nüüd kordub see verstapost taas. Või ehk ongi elu samadest südmustest koosnev jada, mida vaatame iga kord lihtsalt erinevast vaatenurgast. Mine sa tea.

less is more

Eriti halb, et enam ei saa rahulikult magada ka. Meeletud unenäod, mis öö jooksul läbi mu pea jõudsid tuhiseda, tõstsid enese tolmust üles küsimusi, palju küsimusi. Samas pole puudust ka vastustest. Või noh, tegelikult on. Nende vahele jääb see mis-siis-kui-nüüd-olekski-nii moment, mis on oma ebareaalsuses lämmatav.
Lõpuks on vähe neid, kes mõistavad, täielikult mõistavad. Aga vähem ongi rohkem?

Ja nüüd loksus üle.

Ma olen vihane, nii kuradi vihane.
Kogu selle raevu põhjuseks on too raamat, mis ma kirjutasin. Nimelt, kui sa oled millessegi päris suurtes kogustes ennast pannud ja see tähendab sulle üle keskmise palju ja sa palud kellelgi seda lugeda, siis vähim, mida sa eeldad, on see, et viimane teeb seda kiiresti ja ei lase sul lõputult omas rasvas praadida. Seda veel enam, kui on ilmselge, et SINU arvamus on kellelegi tõsiselt oluline.
Aga ei. Paljudest mu sõpradest on seda, mis ma neile usaldanud olen, hinnanud vähesed. Ja kui keegi tahab nüüd väita, et umbes viiekümne lehekülje läbilugemiseks on vaja aega kuid (kui mitte, kes teab, ehk aastaid), siis andke andeks, 2-aastane suudaks ka parema vabanduse välja mõelda.
Kohe nii hea on teada, et on eriti palju inimesi, kellele ka tulevikus loota võin.

Ja et oleks veel öeldud siis meeletut viha ma kellegi vastu ei pea.

Nende teemade mitmekesisus on kohutav või mitte.

"Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist, kui äärmust?"

K. Ristikivi.

Aga oleneb, kuidas võtta, eksole.