Öeldakse, et parim koht kust pihta hakata on algus.
Olenemata takistustest olen nüüd nii kaugel, et istun üksi kodus, naudin oma seltskonda ja mõlgutan mõtteid. Päris kummaline oli bussiga koju sõita, ei teagi miks. Vahel on lihtsalt hea kõrvalseisjana keskpäevast sagimist jälgida. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui teistel kellaaegadel linnas liikudes. Üks asi, mis eriliselt silma jäi oli kaugel kaugel merel seisev punane kaubalaev, tuhmunud värv valmis vastu võtma kõike, mis elu talle ette heidab. Aga just päike tegi selle eriliseks, see elas justkui kuskil eemal, päris palju kaugemal.
Tänane võiks kesta pisut kauem kui tavaliselt, sest just praegu on kõik teisiti kui muidu ja seda tuleb ära kasutada.
2 comments:
Ma ei teadnudki, et sa nii kirjutada oskad =)
Nice.
Täna kõndisin mööda Raua tänavat koju ja nägin Ristikheina ees reklaamplakatit. Huvitav, mis tunne tal võib olla, kui päev läbi teda vaadatakse kui häbipostil seisjat? Kas ta on õnnelik, kui teda imetletakse? Uuritakse lähemalt? Kas reklaamplakatil on üldse mingid tunded?
Post a Comment