põhi

Kuidas kavatsed sa nüüd edasi elada?
Kuidas vabandad sa surnute ees, heastad oma teod?

Kuldsed päiksekiired, mis sind valgustasid, kandusid edasi kellelegi teisele.
Ja sa seisad pimeduse lõputusse müürituna, aga sa ei tea seda ise.

Heitsid kõrvale valguse, et triivida minema porises vihmavees.
Kuid hea, et sul kõik on hästi.

vastuolud.

Täna, mõned hetked tagasi, ärgates, tundsin end uue inimesena.
Kummaline unenägu minevikust, olevikust ja tulevikust laadis täis mu akud. See andis mulle uue doosi energiat, jätkamaks konarlikku teed enda teise poole otsimisel, andis mulle jõudu ja julgust proovida, teha tobedaid kui mitte et võimatuid tegusid parima eesmärgi nimel üldse. Ja isegi kui ebaõnnestun, tean vähemalt, et proovisin.

pöördepunkt on tulemas?

Buss peatub ning avab uksed. Tõuseb teatri eesriie ning kõik järgneva publikuni toob.
Peategelane kõnnib üksildaselt lavale, süütab sigareti ning hakkab vaikselt edasi sammuma. Selgituseks olgu siin veel öeldud, et alkoholikurat vaimu pudelist valla taas päästis, kuid tagasi seda ajada ei oska.
Iga astutud meetriga suleb ta enam üha rohkem maailma eest. Mõtteis keerleb dialoog järgnev mille elu hingeraamatusse kirjutanud on.
Mõistus, end maapõhja neades, mõtles: "Miks olen valetanud nõnda endale?" Süda kurjustades vastas, pisut puudutatud tundis vist ta end: "Sa, loll, lubad enesele kõik, mis eales fantaasias luua suudad. Valet pole olemas siin, või siiski ehk leidub. Ei taha seda uskuda, et kõik saatusest on määratud nurjuma."
Tegelase jalgealt kostub jäätunud asfalti terav krõbin. Emotsioonid on ta me publikust eraldanud, ta paistab elutu ja külm, kuid sügavamal tunded kuumad keevad.
Süda enesele agooniliselt ette heidab: "Kas on see võimalik, et vigadest ma eal ei õpi? Ohustatud liigina mind kinni on püütud ja sunnismaiseks muudetud. Vajan ma vabadust olemaks oma õnne tipul, kuid puuri Sa mu pistsid, ei süüa anna ka."
Mõistus vastaskongist vastab: "Süda, palun tea, sinust suuremat lugu ei pea. Meil läks ju pea et hästi, kui endale sind jälle nõuti, ning lõksu tormasid ja kaasa võtsid minugi. Tagatipuks komejandiks osutus veel kõik." Süda pisarsilmil kaitsma end tormas: "Sa, Mõistus, ole parem vait ja anna asu. Veel ühes tükis viibid, ole rahul. Mind keskelt pooleks löödi, tunded pagenud mu seest. Kui ehk paranema hakkan, saan kohe kaela soolveevanni niikuinii." Mõistus heaks on sunnitud kiitma, eelneva eest ka pisut süüdi tunneb end: "Andestust, vend, et hukka mõistma tormasin, enesele kordasin, et armastab Ta meid." "Oh ei, see nõnda tunduvat ei ole. Auku ummisjalu tormasin ja sinu kaasa vedasin," lausus Süda.
Me üksikul kangelasel otsa lõppenud tee, ta sammub pimedusse.
Eesriie langeb, publik on vait.

kurbmängu viimane peatükk

Võitlus käib viimse veretilgani, sõnad ja mälestused ründavad teineteist meeletu jõuga. Selles tunderägastike kaadris on mind jäetud kõrvaltvaatajaks.
Kõik on pime, kuidas katsuda tühjust kui seda tegelikult ju eksisteerima ei peaks? Aga see on ju seal, ma näen seda, ma tunnen seda.
Need hetked kokku lõikan ja kaadriks monteerin, või hoopis lavalaudadele peaks viima selle teose?
Kuid kust leida näitlejaid? Ei tea, ei tea. Kõik eelneva võin läbi mängida ka ise, rolli sisse elada ma suudan ja oskan sest minu elust täpsemalt ju räägib see. Kuid püänt liigvalus tundub nüüd ja kindlasti ka läheb hullemaks kui kaskadöör ei tule ja ei mängi seda läbi enda sees.
Mis tal sellest, mis SUL sellest?
Kõik liialt lühike ju tundub ja lühem tegelikult oli veel. Kas lehti käsikirjast läinud kaduma või koopiamasin originaali ära sõi? Või oli kirjanik ehk purju joonud end, et eluseik läks mõtteis kaduma?
Iga küsimuse vastus on siin ei, sellele järgneb KOMA ja SEST.
Aknaruudu viskan sisse mis ümbritseb mu mõtet, raam saab tunda juba tellist punast, miks mitte valget?
Seina jääb alles auk, mõtted on nüüd vabad. Sirutan välja tiivad ja lendan.
Taevast katsun väikse sõrme otsaga. Ja pööran selle kõik ma ümber, lihtsalt sellepärast et ma võin ja kusemiseks ei pea minema ma universumi nurka vaid võin teha seda keset tänavat sest ise selle maailma siia lõin.
Ja astun edasi.
Balti jaama perroon, väljumisajaks tabloole märgitud on 18.15. Sinna on veel pisut aega, paki sigarette teele kaasa osta võin.
Rong sõidab ette, ülal uhkelt helkimas kiri "elu". Astun peale, pilk vanast asfaltist veel üle hetkeks käib. Võtan istet, toetan pea vastu aknaklaasi. Heli, ja rong võpatuse saatel liikuma hakkab.
Kiirus sees ja liigun silmapiiri poole kuid meenub siis et olen elu rongil piletita reisija. Ning mälestuste peatusest kontroll tuleb peale.
Kas jõuan ehk veel pageda?

algus ja lõpp

Pühapäeva õhtu.
Avan akna ja tunnetan tuppa voolavat külma ning karget õhuvoolu. Süütan sigareti, tõmban sügava mahvi. Mu ees on punane taevas, mitte ühtegi pilve, valgus heitmas unele linnakohale.
Olen üksi oma mõtetega, saateks kurblikud meloodiad. Tunnen füüsilist ja vaimset tühjust, saan seda käega katsuda. Peast jooksevad läbi mälestused ja olnud hetked mis ehk olid parimad, mida kunagi tunda sain. Uinuv valgus on muutnud looduse mustaks ja elutuks, imenud sellest välja tunded. Samastan end selle loodusega, olen tühjaks pigistatud.
Lendan ajas pisut edasi et saada vastust enda saatuse üle otsustavale küsimusele. Vastust mida ma paraku ei leia, ainult aeg saab anda leevendust.

puhkus

Kell 9.30 kohaliku aja järgi. Jalutan läbi Kadrioru tänavate, meel eelneva õhtu järelkajadest veel ootamatult kerge. Taamal kõrguvad kesklinna pilvelõhkujad, läbi sumeda valguse peegeldub majade ülemiste korruste akendelt tagasi hommikust roosakat valgust. Valgust selle sõna parimas tähenduses. Tänavad on pea et tühjad, vastu kõnnivad üksikud unised näod. Bussini on aega, jälgin autosid tänaval, pidurdamist, kiirendamist-kõike. Üsna nüri, kuid ka selles on midagi kaunist.
Mõned tunnid hiljem, hommikust on saanud õhtu.
Loojuv päike heidab linnale kauni varju, justkui hüvastijätuks, peatse kohtumise ootuses. Tänavad on hämarad, kuid õhk on täis valgust. Meri on rahulik ja hall, silmapiiril tormavad oma sihtpunktidesse laevad. Mõned minutid ja öeldud laused eemal, on valgus pea täiesti kadunud, heites veel läbi puuderägastiku viimase pilgu tänasele kordumatule päevale.
Ja on pime.
Laev kriuksub väikeste lainete meelevallas. See kaeblik korrapäraselt esinev heli. Hetkeks vaikust kuulatades pole kunst märgata, et heli saab kaugusest samalaadse vastuse, ehk on see keel, mida keegi kuulanud pole? Ei tea. Edasi sammudes tõuseb ootamatult lendu partide parv. Kerge ehmatus paneb südame hetkeks kiiremini tuksuma ja juhib pilgu otsalõppenud teele, hetke justkui tagasi maapeale tuues.
Ainus suund-tagasi. Tagasi lärmakasse linna, mis röövib kõik võimalused mõtete puhkamiseks. Nüüd, siin seda kirjutades tunnen, et pean minema välja, vajan õhku.
Astun esimesed sammud mustal asfaltteel, külm kargus lõikab riietest mänglevalt läbi. Kõnnin sihitult edasi, verstapostiks selges öös otse ees vilkuv teletorn. Jõuan ristmikule ja kõik on jälle maine. Jälitan tulesid, mis viivad koju.
Näen eemalt oma maja, oma tuba, aknast õue kumavat õrna valgust. Mõtetest settib pinnale üks küsimus. Kes seal elab? Kui ma vaid teaks, kui keegi vaid teaks.
Riputan jope nagisse ja torman trepist üles kombel, mil ma seda alati teen. Tänane päev lõpeb siin ja kuradi kurb on.