Pühapäeva õhtu.
Avan akna ja tunnetan tuppa voolavat külma ning karget õhuvoolu. Süütan sigareti, tõmban sügava mahvi. Mu ees on punane taevas, mitte ühtegi pilve, valgus heitmas unele linnakohale.
Olen üksi oma mõtetega, saateks kurblikud meloodiad. Tunnen füüsilist ja vaimset tühjust, saan seda käega katsuda. Peast jooksevad läbi mälestused ja olnud hetked mis ehk olid parimad, mida kunagi tunda sain. Uinuv valgus on muutnud looduse mustaks ja elutuks, imenud sellest välja tunded. Samastan end selle loodusega, olen tühjaks pigistatud.
Lendan ajas pisut edasi et saada vastust enda saatuse üle otsustavale küsimusele. Vastust mida ma paraku ei leia, ainult aeg saab anda leevendust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment