Võitlus käib viimse veretilgani, sõnad ja mälestused ründavad teineteist meeletu jõuga. Selles tunderägastike kaadris on mind jäetud kõrvaltvaatajaks.
Kõik on pime, kuidas katsuda tühjust kui seda tegelikult ju eksisteerima ei peaks? Aga see on ju seal, ma näen seda, ma tunnen seda.
Need hetked kokku lõikan ja kaadriks monteerin, või hoopis lavalaudadele peaks viima selle teose?
Kuid kust leida näitlejaid? Ei tea, ei tea. Kõik eelneva võin läbi mängida ka ise, rolli sisse elada ma suudan ja oskan sest minu elust täpsemalt ju räägib see. Kuid püänt liigvalus tundub nüüd ja kindlasti ka läheb hullemaks kui kaskadöör ei tule ja ei mängi seda läbi enda sees.
Mis tal sellest, mis SUL sellest?
Kõik liialt lühike ju tundub ja lühem tegelikult oli veel. Kas lehti käsikirjast läinud kaduma või koopiamasin originaali ära sõi? Või oli kirjanik ehk purju joonud end, et eluseik läks mõtteis kaduma?
Iga küsimuse vastus on siin ei, sellele järgneb KOMA ja SEST.
Aknaruudu viskan sisse mis ümbritseb mu mõtet, raam saab tunda juba tellist punast, miks mitte valget?
Seina jääb alles auk, mõtted on nüüd vabad. Sirutan välja tiivad ja lendan.
Taevast katsun väikse sõrme otsaga. Ja pööran selle kõik ma ümber, lihtsalt sellepärast et ma võin ja kusemiseks ei pea minema ma universumi nurka vaid võin teha seda keset tänavat sest ise selle maailma siia lõin.
Ja astun edasi.
Balti jaama perroon, väljumisajaks tabloole märgitud on 18.15. Sinna on veel pisut aega, paki sigarette teele kaasa osta võin.
Rong sõidab ette, ülal uhkelt helkimas kiri "elu". Astun peale, pilk vanast asfaltist veel üle hetkeks käib. Võtan istet, toetan pea vastu aknaklaasi. Heli, ja rong võpatuse saatel liikuma hakkab.
Kiirus sees ja liigun silmapiiri poole kuid meenub siis et olen elu rongil piletita reisija. Ning mälestuste peatusest kontroll tuleb peale.
Kas jõuan ehk veel pageda?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment