pöördepunkt on tulemas?

Buss peatub ning avab uksed. Tõuseb teatri eesriie ning kõik järgneva publikuni toob.
Peategelane kõnnib üksildaselt lavale, süütab sigareti ning hakkab vaikselt edasi sammuma. Selgituseks olgu siin veel öeldud, et alkoholikurat vaimu pudelist valla taas päästis, kuid tagasi seda ajada ei oska.
Iga astutud meetriga suleb ta enam üha rohkem maailma eest. Mõtteis keerleb dialoog järgnev mille elu hingeraamatusse kirjutanud on.
Mõistus, end maapõhja neades, mõtles: "Miks olen valetanud nõnda endale?" Süda kurjustades vastas, pisut puudutatud tundis vist ta end: "Sa, loll, lubad enesele kõik, mis eales fantaasias luua suudad. Valet pole olemas siin, või siiski ehk leidub. Ei taha seda uskuda, et kõik saatusest on määratud nurjuma."
Tegelase jalgealt kostub jäätunud asfalti terav krõbin. Emotsioonid on ta me publikust eraldanud, ta paistab elutu ja külm, kuid sügavamal tunded kuumad keevad.
Süda enesele agooniliselt ette heidab: "Kas on see võimalik, et vigadest ma eal ei õpi? Ohustatud liigina mind kinni on püütud ja sunnismaiseks muudetud. Vajan ma vabadust olemaks oma õnne tipul, kuid puuri Sa mu pistsid, ei süüa anna ka."
Mõistus vastaskongist vastab: "Süda, palun tea, sinust suuremat lugu ei pea. Meil läks ju pea et hästi, kui endale sind jälle nõuti, ning lõksu tormasid ja kaasa võtsid minugi. Tagatipuks komejandiks osutus veel kõik." Süda pisarsilmil kaitsma end tormas: "Sa, Mõistus, ole parem vait ja anna asu. Veel ühes tükis viibid, ole rahul. Mind keskelt pooleks löödi, tunded pagenud mu seest. Kui ehk paranema hakkan, saan kohe kaela soolveevanni niikuinii." Mõistus heaks on sunnitud kiitma, eelneva eest ka pisut süüdi tunneb end: "Andestust, vend, et hukka mõistma tormasin, enesele kordasin, et armastab Ta meid." "Oh ei, see nõnda tunduvat ei ole. Auku ummisjalu tormasin ja sinu kaasa vedasin," lausus Süda.
Me üksikul kangelasel otsa lõppenud tee, ta sammub pimedusse.
Eesriie langeb, publik on vait.