õhtu

Peas keerleb vaid üks mõte, ka pisut süütunnet.
Tõmban lähemale vana klaveritooli, süütan sigareti ja kaon mõtetesse, saateks vaid ventilaatori ühtlane undamine. Väljas haugub koer, vahet pole.
Pilk peatub kõigel kolal, mis garaažis vedeleb. Raputan tuhka ja tõmban uue sügava mahvi. Kõikidel nendel asjadel on rääkida oma lugu. Võibolla leidub neis elukäikudes osake põhjust, miks seda materiaalsusehunnikut kunagi minema ei visata. Uus mahv. Mõttest jookseb läbi tänane päev, üks miljonist, kuid siiski eriline. Raputan uuesti tuhka. Pilk peatub oranžil kelgul. Kes küll oskaks öelda, millal seda viimati kasutasin. Ilmselt ammu, kuid ainult siis kui aastad mõõdupuuks võtta. Ventilaator töötab samal käigul edasi. Tõmban viimse põlenud tubaka kopsu, kustutan koni, puhun välja suitsu.
Kustutan tule, keeran ukse hooletult lukku ja lähen tuppa.

situatsioonikoomika

Mul tuli täna päris palju halbu mõtteid, aga see pole teema.
Üks asi, mis eriti pähe tikkus on nimelt turvatöötajad, keda me iga päev poes seismas näeme. Valdavalt vanad inimesed. Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha kedagi naeruvääristada või midagi sarnast. Lihtsalt tahaks hirmsasti näha, mida keegi neist teeks, kui teda näiteks lükata või muul sarnasel kombel tüli norida. Lähemas tulevikus ei plaani ma midagi sellist teha, lihtsalt uudishimu ei anna rahu. Peaks need inimesed ju seisma meie, tavakodanike, heaolu eest, aitama asutustel korralikult äri ajada. Kuid siiski, mis on see, mis paneb mu kahtlema, et üksi neist vähegi ettevalmistunud kaagi korral kedagi kaitsta suudaks. On nad ju vanad, nõrgad, mõni vajab pikksilma, et õllekõhust kaugemale näha.

Esitan küsimusi kuid vastuseid ei paku, mis teha, olen vaid inimene.

hetked enne keskpäeva

Laupäeva hommik, kell 11. 20.
Tunne on valdavalt ebamaine, on selles süüdi siis eilne õhtu, vihm, halb kohv või kõikide eelmainitute kombinatsioon. Vahet ju tegelikult ei ole.
Tänavatel jalutavad vastu kurvad näod, neist vastu kumamas kõik mis juba olnud, mis kunagi oli nii selge ja kirgas on nüüd tuhmunud ja hall. Ja sellegi puhub minema tuul.
Süütan uue sigareti, krabin mis tuleb siis kui tubakas tuld võtab, ilmselt parim osa tänasest päevast. Uus tass kuuma kohvi, loodetavasti parem kui eelmine.
Ja ongi kõik. Vist. Pilved blokeerivad mõtted, ja täpselt nii on.

neljapäev

Öeldakse, et parim koht kust pihta hakata on algus.

Olenemata takistustest olen nüüd nii kaugel, et istun üksi kodus, naudin oma seltskonda ja mõlgutan mõtteid. Päris kummaline oli bussiga koju sõita, ei teagi miks. Vahel on lihtsalt hea kõrvalseisjana keskpäevast sagimist jälgida. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui teistel kellaaegadel linnas liikudes. Üks asi, mis eriliselt silma jäi oli kaugel kaugel merel seisev punane kaubalaev, tuhmunud värv valmis vastu võtma kõike, mis elu talle ette heidab. Aga just päike tegi selle eriliseks, see elas justkui kuskil eemal, päris palju kaugemal.
Tänane võiks kesta pisut kauem kui tavaliselt, sest just praegu on kõik teisiti kui muidu ja seda tuleb ära kasutada.