Noorus on lühike, elu pikk.

Pühapäev. Püha päev. Kas ikka on?
Pealtnäha kena pärastlõuna, nii vaikne ja rahulik. Nii elutu, niivõrd elutu, et ei liigu ükski leht, ükski oks. Nii väga elutu, et ma üldse ei imestaks, kui ka süda mõned löögid vahele jätaks. Miks kurat maailm ennast vahel välja lülitab, miks jääb elu seisma kui tegelikult, ma arvan praegu nii, peaks see veel natuke kestma?
Õigupoolest tahaks ma teada, milleks mulle tänane päev? Milleks mulle auk kalendris? Mitte, et ma püüaks praegu väita, et kõik üleüldse on halb ja blabla, ei. Ma lihtsalt tunnen, kuidas elu minust välja voolab, või halvemal juhul on seda juba teinud. Ja ainsaks lohutavaks mõtteks on see, et varsti-varsti saab jälle rabeleda. No tõesti, milleks.
Peetud peo järelmõjude ja uue nädala ähvardava surutise vahel seista pole kuigi hea.

kiirus sügises

Avan ukse ja astun tänavale. Õhk on karge ja külm, hommik selge. Minust kihutavad mööda loendamatud autod, mööda kõnnivad vaid tavalised inimesed.
Pea valutab, liikmed valutavad, kõik valutab. Ainult hing ei valuta, hea seegi, eks. Samm sammu järel liigun üle krobeliste tänavate, üle halli külma maa. Üksikud lehed katavad muidu nõnda pealtnäha elutuid puid. Need lehed on kollased, oranžid ja ainsad kuumad asjad selles jahedas päeva alguses. Need lehed on nagu taevas.
Inimesed on ikka veel surnud.
Nüüd on õhtu. Kaks küünalt heidavad enese ümber pisukest valgust. See võitleb vapralt pimedusega, aga see on nõrk, nii kuradi nõrk. Kreemjad pilved sõuavad üle taevalaotuse. Kui need on läinud, jääb alles must öö.
Ma avan akna ja süütan sigareti. Õhk puudutab mu nägu, suitsu viib kaasa tuul.
Ja taevas muutub tumedaks.
Süttib üks täht, ja siis veel teine. Kolmandagi kaasa toob. Valgus on peaaegu alistatud. Hääled muutuvad kõvemaks ja kõvemaks ja kõvemaks. Trummid taovad ja taovad ja taovad. Veel mõned kiired. Vähem, vähem. Ja kõik.
Pimedus on siin.

kõik on uus

Varsti astun ma ellu, varsti astuvad paljud ellu ja elul ei jää üle muud, kui meid vastu võtta. Aga mõnede puhul ta keeldub. Ja keeldub seda põhjendamata. Mis siis, kui mina olen mittesobivate hulgas?

suvi 2

Hallide betoonkamakatega sillutatud kai on kaetud ühtlase selge veekihiga. Üksikud kajakad tiirlevad õhus. Nende karjumine on osa vähestest helidest. Peagi kaduvad päiksekiired on end päevadepaksusest pilvemüürist läbi murdnud ning heidavad aeglaselt loksuvatele lainetele, märjale rohule ja kõigele muule kollaseid kiiri. Kaldal puhkavad vanad paadid tunduvad nende valguses nii iidsed ja loomulikud, nagu oleks nad aegade algusest seal seisnud. Peaaegu nähtamatud pilved liiguvad tuules üle mu pea. Nii madalal, et saaks neid katsuda. Ometi natuke kõrgemal.
Pööran ümber, et lahkuda kuid ei saa. Mingi jõud hoiab mind kinni. Ma seisan üksi keset vett ja lihtsalt vaatan. Vaatan loendamatutes toonides elu enda ümber. Vaatan, kuni mattun mälestuste alla.

suvi.

Hallid pilved kihutavad üle taevalaotuse, end maapealsesse ellu segamata. Neid kihutab tagant tuul. Tuul, mis painutab ja loobib loodust enda suvade järgi. Liiv mu ümber lendab. Valged laineharjad tormavad hullunult randa. Soolased piisad maanduvad mu näol. Sulen silmad ja tunnen kogu kehaga mere lõputut hõngust ja jõudu. Jõudu, mis mu ilma mingi pingutuseta endasse rebiks. Ometi ei tee see seda.
Seisan ja olen, palun lase.

mineviku pilk

On pime. Varakevadine õhk on täis külma mustust ja kõntsa. Asfalt on märg, kohati leiab veel lebamast surevaid lumehunnikuid, mis ägisevad pori raske kihi all.
Kõikjal mu ümber liiguvad suurel kiirusel tulede paarid, igaühel neist on oma koht kuhu minna, kuhu jõuda. Minu tahtest, soovidest ja mõtetest olenemata võtab elu ühtäkki pöörde tagasi. Meetreid minust eemal kõrgub mudane vall millel veab ägisedes raskeid vaguneid pimeduskatte all värvituks muutunud kaubarong. Kaugemalt paisab rohekat ja sinakat valgust. See valgus paljastab looduse kontuurid, rebib selle jõuga paljaks, vägistab, kuid jätab samaaegselt kõik ka turvalisse pimedusse.
Kütusemahutite vahel kõrguvad madala taevani tornid, mille otsast kümned lambid oma valgusega paksust ja udusest, käegakatsutavalt märjast õhust läbi püüavad lõigata. Valgus saab sellega pea et hakkama, kuid tumeda olme mass lämmatab kiired.
Ma sõidan edasi, see kõik jääb maha kuid loetud sekundite jooksul lõikas see elufoto end mu mälu sügavamatesse soppidesse, lõpuni.

retsensioon mõtetele

Auto hõljub pigimusta külma asfaltee küngastel üles ning uuesti alla, jättes vaid hetkeks tahavaatepeeglisse paistma läbitud tumedad meetrid. Heidan pilgu aknast välja, näen vaid loetud silmapilkudeks keset põlde seismas valgeid päevinäinud seinu. Need kaovad kiirelt, sest liigume edasi läbides mitukümmend mõõteühikut sekundis. Samal kiirusel jõuab nähtu ning nendega kaasnenud hingus mu mõtetest põgeneda.

Olen jõudnud kohale, siia kuhu maha jäänud killuke minust mind ammu tagasi kutsunud on. Esimesed sammud jäätunud maapinnal; puhuv tuul viib mu ümbert soojuse kuid ta ei pääse mu sisse. Edasi sammudes seisatan hetkeks, käsutan mõtted vait ning jään kuulama vaikust. Seisan nii minuti või kaks ja liigun edasi.
On hämar, teisel pool vett säravad looduses õrnad tuled, soojalt kutsuvad kuid neis on ka midagi sellist, mis paneb mu tahtma paigale jääda. Kõike seda vaatab kaugelt ülevalt hõbedane Kuu. Silmapiirini ulatuvat maad pisut valgustades sosistab ta mulle midagi.

Kõnnin mööda hallikat, külmast heledamaks tõmbunud teed. Taamal, pea taevani kõrguvate klaasist hoonete taha poeb peitu Päike. Ta valgustab maailma veel viimaste, tänase päeva kõige kaunimate punaste ning kollaste kiirtega. Jõudes koju torman kiirelt oma tuppa, avan akna laskmaks välja värskelt süüdatud sigareti sinakat suitsu. Kiirustan, et näha veel viimaseid valguskiiri, mis mulle mõneks hetkeks seltskonda pakuvad. Ning nad kaovad.