mineviku pilk

On pime. Varakevadine õhk on täis külma mustust ja kõntsa. Asfalt on märg, kohati leiab veel lebamast surevaid lumehunnikuid, mis ägisevad pori raske kihi all.
Kõikjal mu ümber liiguvad suurel kiirusel tulede paarid, igaühel neist on oma koht kuhu minna, kuhu jõuda. Minu tahtest, soovidest ja mõtetest olenemata võtab elu ühtäkki pöörde tagasi. Meetreid minust eemal kõrgub mudane vall millel veab ägisedes raskeid vaguneid pimeduskatte all värvituks muutunud kaubarong. Kaugemalt paisab rohekat ja sinakat valgust. See valgus paljastab looduse kontuurid, rebib selle jõuga paljaks, vägistab, kuid jätab samaaegselt kõik ka turvalisse pimedusse.
Kütusemahutite vahel kõrguvad madala taevani tornid, mille otsast kümned lambid oma valgusega paksust ja udusest, käegakatsutavalt märjast õhust läbi püüavad lõigata. Valgus saab sellega pea et hakkama, kuid tumeda olme mass lämmatab kiired.
Ma sõidan edasi, see kõik jääb maha kuid loetud sekundite jooksul lõikas see elufoto end mu mälu sügavamatesse soppidesse, lõpuni.