Hallide betoonkamakatega sillutatud kai on kaetud ühtlase selge veekihiga. Üksikud kajakad tiirlevad õhus. Nende karjumine on osa vähestest helidest. Peagi kaduvad päiksekiired on end päevadepaksusest pilvemüürist läbi murdnud ning heidavad aeglaselt loksuvatele lainetele, märjale rohule ja kõigele muule kollaseid kiiri. Kaldal puhkavad vanad paadid tunduvad nende valguses nii iidsed ja loomulikud, nagu oleks nad aegade algusest seal seisnud. Peaaegu nähtamatud pilved liiguvad tuules üle mu pea. Nii madalal, et saaks neid katsuda. Ometi natuke kõrgemal.
Pööran ümber, et lahkuda kuid ei saa. Mingi jõud hoiab mind kinni. Ma seisan üksi keset vett ja lihtsalt vaatan. Vaatan loendamatutes toonides elu enda ümber. Vaatan, kuni mattun mälestuste alla.
No comments:
Post a Comment