Avan ukse ja astun tänavale. Õhk on karge ja külm, hommik selge. Minust kihutavad mööda loendamatud autod, mööda kõnnivad vaid tavalised inimesed.
Pea valutab, liikmed valutavad, kõik valutab. Ainult hing ei valuta, hea seegi, eks. Samm sammu järel liigun üle krobeliste tänavate, üle halli külma maa. Üksikud lehed katavad muidu nõnda pealtnäha elutuid puid. Need lehed on kollased, oranžid ja ainsad kuumad asjad selles jahedas päeva alguses. Need lehed on nagu taevas.
Inimesed on ikka veel surnud.
Nüüd on õhtu. Kaks küünalt heidavad enese ümber pisukest valgust. See võitleb vapralt pimedusega, aga see on nõrk, nii kuradi nõrk. Kreemjad pilved sõuavad üle taevalaotuse. Kui need on läinud, jääb alles must öö.
Ma avan akna ja süütan sigareti. Õhk puudutab mu nägu, suitsu viib kaasa tuul.
Ja taevas muutub tumedaks.
Süttib üks täht, ja siis veel teine. Kolmandagi kaasa toob. Valgus on peaaegu alistatud. Hääled muutuvad kõvemaks ja kõvemaks ja kõvemaks. Trummid taovad ja taovad ja taovad. Veel mõned kiired. Vähem, vähem. Ja kõik.
Pimedus on siin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment