Noorus on lühike, elu pikk.

Pühapäev. Püha päev. Kas ikka on?
Pealtnäha kena pärastlõuna, nii vaikne ja rahulik. Nii elutu, niivõrd elutu, et ei liigu ükski leht, ükski oks. Nii väga elutu, et ma üldse ei imestaks, kui ka süda mõned löögid vahele jätaks. Miks kurat maailm ennast vahel välja lülitab, miks jääb elu seisma kui tegelikult, ma arvan praegu nii, peaks see veel natuke kestma?
Õigupoolest tahaks ma teada, milleks mulle tänane päev? Milleks mulle auk kalendris? Mitte, et ma püüaks praegu väita, et kõik üleüldse on halb ja blabla, ei. Ma lihtsalt tunnen, kuidas elu minust välja voolab, või halvemal juhul on seda juba teinud. Ja ainsaks lohutavaks mõtteks on see, et varsti-varsti saab jälle rabeleda. No tõesti, milleks.
Peetud peo järelmõjude ja uue nädala ähvardava surutise vahel seista pole kuigi hea.