retsensioon mõtetele

Auto hõljub pigimusta külma asfaltee küngastel üles ning uuesti alla, jättes vaid hetkeks tahavaatepeeglisse paistma läbitud tumedad meetrid. Heidan pilgu aknast välja, näen vaid loetud silmapilkudeks keset põlde seismas valgeid päevinäinud seinu. Need kaovad kiirelt, sest liigume edasi läbides mitukümmend mõõteühikut sekundis. Samal kiirusel jõuab nähtu ning nendega kaasnenud hingus mu mõtetest põgeneda.

Olen jõudnud kohale, siia kuhu maha jäänud killuke minust mind ammu tagasi kutsunud on. Esimesed sammud jäätunud maapinnal; puhuv tuul viib mu ümbert soojuse kuid ta ei pääse mu sisse. Edasi sammudes seisatan hetkeks, käsutan mõtted vait ning jään kuulama vaikust. Seisan nii minuti või kaks ja liigun edasi.
On hämar, teisel pool vett säravad looduses õrnad tuled, soojalt kutsuvad kuid neis on ka midagi sellist, mis paneb mu tahtma paigale jääda. Kõike seda vaatab kaugelt ülevalt hõbedane Kuu. Silmapiirini ulatuvat maad pisut valgustades sosistab ta mulle midagi.

Kõnnin mööda hallikat, külmast heledamaks tõmbunud teed. Taamal, pea taevani kõrguvate klaasist hoonete taha poeb peitu Päike. Ta valgustab maailma veel viimaste, tänase päeva kõige kaunimate punaste ning kollaste kiirtega. Jõudes koju torman kiirelt oma tuppa, avan akna laskmaks välja värskelt süüdatud sigareti sinakat suitsu. Kiirustan, et näha veel viimaseid valguskiiri, mis mulle mõneks hetkeks seltskonda pakuvad. Ning nad kaovad.