suvi 2

Hallide betoonkamakatega sillutatud kai on kaetud ühtlase selge veekihiga. Üksikud kajakad tiirlevad õhus. Nende karjumine on osa vähestest helidest. Peagi kaduvad päiksekiired on end päevadepaksusest pilvemüürist läbi murdnud ning heidavad aeglaselt loksuvatele lainetele, märjale rohule ja kõigele muule kollaseid kiiri. Kaldal puhkavad vanad paadid tunduvad nende valguses nii iidsed ja loomulikud, nagu oleks nad aegade algusest seal seisnud. Peaaegu nähtamatud pilved liiguvad tuules üle mu pea. Nii madalal, et saaks neid katsuda. Ometi natuke kõrgemal.
Pööran ümber, et lahkuda kuid ei saa. Mingi jõud hoiab mind kinni. Ma seisan üksi keset vett ja lihtsalt vaatan. Vaatan loendamatutes toonides elu enda ümber. Vaatan, kuni mattun mälestuste alla.

suvi.

Hallid pilved kihutavad üle taevalaotuse, end maapealsesse ellu segamata. Neid kihutab tagant tuul. Tuul, mis painutab ja loobib loodust enda suvade järgi. Liiv mu ümber lendab. Valged laineharjad tormavad hullunult randa. Soolased piisad maanduvad mu näol. Sulen silmad ja tunnen kogu kehaga mere lõputut hõngust ja jõudu. Jõudu, mis mu ilma mingi pingutuseta endasse rebiks. Ometi ei tee see seda.
Seisan ja olen, palun lase.