vaheaeg

Tänase päeva hommikutundidel märkasin, et aastaringiga on jälle kätte jõudnud aeg, kui end ärkvele unustades ning mõne aja pärast pead tõstes võid avastada enese kohalt helesinise taeva. Ja lihtsalt eriti hea on vaadata hommikul kell 4.38 udusest aknast välja ja mõelda, et sul on võimalus minna magama, mitte paari-kolme tunni pärast üles tõusta. Vaheaeg, tõesti.
Kuidas võtta. Varahommikuse heldimuse settides ütleb reaalsus, et ees on veel mõned eksamid. Aga noh, need on kõigest eksamid.

Igaühe õnn on kordumatu

Ja kui nüüd mõelda, siis on ja ei ole ka.
Aitäh Francis, Jack, Erich, Ken ja Ernest, te muutsite mu maailma.

ammu

Üsna imelik, kuidas elu toob meid vahel tagasi paikadesse, millega meil eriti tihe seos on olnud, kuid mida nüüdseks loeme lõppenuks. Ilmselt on see märk sellest, et minevik ei kao ja seda pole võimalik seljatada, ükskõik kui palju enesele ka lubatud on. Olenemata sellest, et kohad muutuvad või jäävad samasugusteks, on need siiski pidepunktideks eludes, nagu salvestatud kohad. Nojah, tõsi, millegi nurjudes ei piisa pelgalt sellest, et kuskile tulla ja kõik probleemid kaovad. Kahjuks. Samas oleneb. Võib ju olla, et siiski kaob kõik mingiks määratlematuks ajaühikuks, mis sa kusagil veedad. Oleneb.
Ma olen jälle tagasi siin, kus laiuv vesi näib lõputu ning mis kunagi haaras enesesse suuremad osad mu noore inimese päevadest. Aeg oli minna edasi, kuid nüüd kordub see verstapost taas. Või ehk ongi elu samadest südmustest koosnev jada, mida vaatame iga kord lihtsalt erinevast vaatenurgast. Mine sa tea.

less is more

Eriti halb, et enam ei saa rahulikult magada ka. Meeletud unenäod, mis öö jooksul läbi mu pea jõudsid tuhiseda, tõstsid enese tolmust üles küsimusi, palju küsimusi. Samas pole puudust ka vastustest. Või noh, tegelikult on. Nende vahele jääb see mis-siis-kui-nüüd-olekski-nii moment, mis on oma ebareaalsuses lämmatav.
Lõpuks on vähe neid, kes mõistavad, täielikult mõistavad. Aga vähem ongi rohkem?

Ja nüüd loksus üle.

Ma olen vihane, nii kuradi vihane.
Kogu selle raevu põhjuseks on too raamat, mis ma kirjutasin. Nimelt, kui sa oled millessegi päris suurtes kogustes ennast pannud ja see tähendab sulle üle keskmise palju ja sa palud kellelgi seda lugeda, siis vähim, mida sa eeldad, on see, et viimane teeb seda kiiresti ja ei lase sul lõputult omas rasvas praadida. Seda veel enam, kui on ilmselge, et SINU arvamus on kellelegi tõsiselt oluline.
Aga ei. Paljudest mu sõpradest on seda, mis ma neile usaldanud olen, hinnanud vähesed. Ja kui keegi tahab nüüd väita, et umbes viiekümne lehekülje läbilugemiseks on vaja aega kuid (kui mitte, kes teab, ehk aastaid), siis andke andeks, 2-aastane suudaks ka parema vabanduse välja mõelda.
Kohe nii hea on teada, et on eriti palju inimesi, kellele ka tulevikus loota võin.

Ja et oleks veel öeldud siis meeletut viha ma kellegi vastu ei pea.

Nende teemade mitmekesisus on kohutav või mitte.

"Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist, kui äärmust?"

K. Ristikivi.

Aga oleneb, kuidas võtta, eksole.

Anonüümruum

"Kui kõik halb ununeb ja alles jääb vaid hea, ei mäleta keegi meist midagi."

Meenutus

Täna, nüüdsama, umbes tunnike tagasi sammusin näljasena koju ja mõtlesin, et võiks midagi kirjutada. Lihtsalt konkreetselt kirjutada.
Ainus, mis peas keset igavlumist tühjust pidama jäi, oli päev, mil ma seda siin alustasin. Mõtlesin ja meenutasin. Üllatav, kui hästi need killud ja hetked säilinud on.
Ma küll ei mäleta täpselt, mis päev see oli, millalgi novembris. Koolis piisas tol päeval ainult kolmest tunnist. Elu on sellel ajal hoopis teistsugune, kui me oleme vangistatud klassiruumidesse ja haridus vägivaldselt igast august sisse pressib.
Ma mäletan, et tulin koju ja maja oli tühi. Akendest paistsid sisse päikesekiired, nagu, ma ei teagi. Ju siis püüdis loodus midagi öelda enne kohe-kohe saabuvat pikka ja väsitavat talve. Ma olin üksi ja vahel on üksi parim. See oli neist kordadest ilusaim.
Ma võtsin kollase tassi ja tegin ühe kange kohvi, mida nautisin aknal sigaretiga. Kui keegi suudaks vaid ette kujutada, kui kirjeldamatult lõõgastavad on mõned sellised korrad. Sulgesin akna ja alustasin midagi, mis, nüüd tagantjärele mõeldes on mind elus kõige rohkem mõjutanud ja teinud minust selle, kes ma praegu olen.


Unenäoline, ma ütlen, unenäoline.

maailmaelu

"Tasapisi hakkas New York mulle meeldima, nii tema seiklusjanulised õhtud kui inimestest ja autodest kihavad tänavad, mis pakkusid rahuldust ka kõige rahutumale silmale."

Tulista kulda

"...ja ma kavatsesin nüüd oma elu tolleaegsetele rööbastele tagasi nihutada ning saada jälle "laia silmaringiga meheks" ehk teiste sõnadega: piiratud teadmistega spetsialistiks. See ei ole lihtsalt sõnakõlks - elu on palju lihtsam edukalt elada, kui sellele vaadatakse ühestainsast aknast."

- F.S. Fitzgerald

õhtud

Väljas on külm aga autos on soe. Mootori vaikse undamise saatel kulgen läbi õhtuse linna. Kõik on vaikne, tühi, unustatud. Märkamatult jõuan kaugemale ja kaugemale. Või hoopis lähemale?
Punased, kollased ja rohelised tuled vahetuvad kuskilt ebamaiselt kaugelt reguleeritud korrapärasusega. Lambid põlevad ja heidavad jõuetut valgust kõikematvasse pimedusse, lootes seda lootusetult ebavõrdses võitluses võita. Õhtu suudab surmata vaid hommik.
Must asfalt lookleb mu all. Mind saadavad uinutavad helid, mis mu laitmatu eduga enesesse matavad. Majad mööduvad. Kas ma olen juba siin olnud? Kõik on kuidagi tuttav. Ei, siiski mitte. Lihtsalt järjekordne samasugune tänav, üks lugematuist sellesarnastest.
Surun end sügavamale istmesse. Ja lõpuks jõuan koju. Lükkan käigu välja, teen lahti turvavöö, kustutan tuled ja suretan mootori. Peatun veel hetkeks, et sügavalt hinge tõmmata ja astun kargesse õhtusse.