Väljas on külm aga autos on soe. Mootori vaikse undamise saatel kulgen läbi õhtuse linna. Kõik on vaikne, tühi, unustatud. Märkamatult jõuan kaugemale ja kaugemale. Või hoopis lähemale?
Punased, kollased ja rohelised tuled vahetuvad kuskilt ebamaiselt kaugelt reguleeritud korrapärasusega. Lambid põlevad ja heidavad jõuetut valgust kõikematvasse pimedusse, lootes seda lootusetult ebavõrdses võitluses võita. Õhtu suudab surmata vaid hommik.
Must asfalt lookleb mu all. Mind saadavad uinutavad helid, mis mu laitmatu eduga enesesse matavad. Majad mööduvad. Kas ma olen juba siin olnud? Kõik on kuidagi tuttav. Ei, siiski mitte. Lihtsalt järjekordne samasugune tänav, üks lugematuist sellesarnastest.
Surun end sügavamale istmesse. Ja lõpuks jõuan koju. Lükkan käigu välja, teen lahti turvavöö, kustutan tuled ja suretan mootori. Peatun veel hetkeks, et sügavalt hinge tõmmata ja astun kargesse õhtusse.
No comments:
Post a Comment