Ainus, mis peas keset igavlumist tühjust pidama jäi, oli päev, mil ma seda siin alustasin. Mõtlesin ja meenutasin. Üllatav, kui hästi need killud ja hetked säilinud on.
Ma küll ei mäleta täpselt, mis päev see oli, millalgi novembris. Koolis piisas tol päeval ainult kolmest tunnist. Elu on sellel ajal hoopis teistsugune, kui me oleme vangistatud klassiruumidesse ja haridus vägivaldselt igast august sisse pressib.
Ma mäletan, et tulin koju ja maja oli tühi. Akendest paistsid sisse päikesekiired, nagu, ma ei teagi. Ju siis püüdis loodus midagi öelda enne kohe-kohe saabuvat pikka ja väsitavat talve. Ma olin üksi ja vahel on üksi parim. See oli neist kordadest ilusaim.
Ma võtsin kollase tassi ja tegin ühe kange kohvi, mida nautisin aknal sigaretiga. Kui keegi suudaks vaid ette kujutada, kui kirjeldamatult lõõgastavad on mõned sellised korrad. Sulgesin akna ja alustasin midagi, mis, nüüd tagantjärele mõeldes on mind elus kõige rohkem mõjutanud ja teinud minust selle, kes ma praegu olen.
Unenäoline, ma ütlen, unenäoline.
No comments:
Post a Comment