Igaühe õnn on kordumatu

Ja kui nüüd mõelda, siis on ja ei ole ka.
Aitäh Francis, Jack, Erich, Ken ja Ernest, te muutsite mu maailma.

ammu

Üsna imelik, kuidas elu toob meid vahel tagasi paikadesse, millega meil eriti tihe seos on olnud, kuid mida nüüdseks loeme lõppenuks. Ilmselt on see märk sellest, et minevik ei kao ja seda pole võimalik seljatada, ükskõik kui palju enesele ka lubatud on. Olenemata sellest, et kohad muutuvad või jäävad samasugusteks, on need siiski pidepunktideks eludes, nagu salvestatud kohad. Nojah, tõsi, millegi nurjudes ei piisa pelgalt sellest, et kuskile tulla ja kõik probleemid kaovad. Kahjuks. Samas oleneb. Võib ju olla, et siiski kaob kõik mingiks määratlematuks ajaühikuks, mis sa kusagil veedad. Oleneb.
Ma olen jälle tagasi siin, kus laiuv vesi näib lõputu ning mis kunagi haaras enesesse suuremad osad mu noore inimese päevadest. Aeg oli minna edasi, kuid nüüd kordub see verstapost taas. Või ehk ongi elu samadest südmustest koosnev jada, mida vaatame iga kord lihtsalt erinevast vaatenurgast. Mine sa tea.

less is more

Eriti halb, et enam ei saa rahulikult magada ka. Meeletud unenäod, mis öö jooksul läbi mu pea jõudsid tuhiseda, tõstsid enese tolmust üles küsimusi, palju küsimusi. Samas pole puudust ka vastustest. Või noh, tegelikult on. Nende vahele jääb see mis-siis-kui-nüüd-olekski-nii moment, mis on oma ebareaalsuses lämmatav.
Lõpuks on vähe neid, kes mõistavad, täielikult mõistavad. Aga vähem ongi rohkem?