Üsna imelik, kuidas elu toob meid vahel tagasi paikadesse, millega meil eriti tihe seos on olnud, kuid mida nüüdseks loeme lõppenuks. Ilmselt on see märk sellest, et minevik ei kao ja seda pole võimalik seljatada, ükskõik kui palju enesele ka lubatud on. Olenemata sellest, et kohad muutuvad või jäävad samasugusteks, on need siiski pidepunktideks eludes, nagu salvestatud kohad. Nojah, tõsi, millegi nurjudes ei piisa pelgalt sellest, et kuskile tulla ja kõik probleemid kaovad. Kahjuks. Samas oleneb. Võib ju olla, et siiski kaob kõik mingiks määratlematuks ajaühikuks, mis sa kusagil veedad. Oleneb.
Ma olen jälle tagasi siin, kus laiuv vesi näib lõputu ning mis kunagi haaras enesesse suuremad osad mu noore inimese päevadest. Aeg oli minna edasi, kuid nüüd kordub see verstapost taas. Või ehk ongi elu samadest südmustest koosnev jada, mida vaatame iga kord lihtsalt erinevast vaatenurgast. Mine sa tea.
0 comments:
Post a Comment