Ja nüüd loksus üle.

Ma olen vihane, nii kuradi vihane.
Kogu selle raevu põhjuseks on too raamat, mis ma kirjutasin. Nimelt, kui sa oled millessegi päris suurtes kogustes ennast pannud ja see tähendab sulle üle keskmise palju ja sa palud kellelgi seda lugeda, siis vähim, mida sa eeldad, on see, et viimane teeb seda kiiresti ja ei lase sul lõputult omas rasvas praadida. Seda veel enam, kui on ilmselge, et SINU arvamus on kellelegi tõsiselt oluline.
Aga ei. Paljudest mu sõpradest on seda, mis ma neile usaldanud olen, hinnanud vähesed. Ja kui keegi tahab nüüd väita, et umbes viiekümne lehekülje läbilugemiseks on vaja aega kuid (kui mitte, kes teab, ehk aastaid), siis andke andeks, 2-aastane suudaks ka parema vabanduse välja mõelda.
Kohe nii hea on teada, et on eriti palju inimesi, kellele ka tulevikus loota võin.

Ja et oleks veel öeldud siis meeletut viha ma kellegi vastu ei pea.

Nende teemade mitmekesisus on kohutav või mitte.

"Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist, kui äärmust?"

K. Ristikivi.

Aga oleneb, kuidas võtta, eksole.

Anonüümruum

"Kui kõik halb ununeb ja alles jääb vaid hea, ei mäleta keegi meist midagi."

Meenutus

Täna, nüüdsama, umbes tunnike tagasi sammusin näljasena koju ja mõtlesin, et võiks midagi kirjutada. Lihtsalt konkreetselt kirjutada.
Ainus, mis peas keset igavlumist tühjust pidama jäi, oli päev, mil ma seda siin alustasin. Mõtlesin ja meenutasin. Üllatav, kui hästi need killud ja hetked säilinud on.
Ma küll ei mäleta täpselt, mis päev see oli, millalgi novembris. Koolis piisas tol päeval ainult kolmest tunnist. Elu on sellel ajal hoopis teistsugune, kui me oleme vangistatud klassiruumidesse ja haridus vägivaldselt igast august sisse pressib.
Ma mäletan, et tulin koju ja maja oli tühi. Akendest paistsid sisse päikesekiired, nagu, ma ei teagi. Ju siis püüdis loodus midagi öelda enne kohe-kohe saabuvat pikka ja väsitavat talve. Ma olin üksi ja vahel on üksi parim. See oli neist kordadest ilusaim.
Ma võtsin kollase tassi ja tegin ühe kange kohvi, mida nautisin aknal sigaretiga. Kui keegi suudaks vaid ette kujutada, kui kirjeldamatult lõõgastavad on mõned sellised korrad. Sulgesin akna ja alustasin midagi, mis, nüüd tagantjärele mõeldes on mind elus kõige rohkem mõjutanud ja teinud minust selle, kes ma praegu olen.


Unenäoline, ma ütlen, unenäoline.

maailmaelu

"Tasapisi hakkas New York mulle meeldima, nii tema seiklusjanulised õhtud kui inimestest ja autodest kihavad tänavad, mis pakkusid rahuldust ka kõige rahutumale silmale."

Tulista kulda

"...ja ma kavatsesin nüüd oma elu tolleaegsetele rööbastele tagasi nihutada ning saada jälle "laia silmaringiga meheks" ehk teiste sõnadega: piiratud teadmistega spetsialistiks. See ei ole lihtsalt sõnakõlks - elu on palju lihtsam edukalt elada, kui sellele vaadatakse ühestainsast aknast."

- F.S. Fitzgerald