teisip2ev

jumaldada või maha jätta

2011-08-18T02:16:00.000-07:00

Oeh, on vist kätte jõudnud aeg, kus ma peaksin jälle siia midagi kirjutama. Loomulikult olen ma veel eilsest õhtust purjus ja kuidas muidu saaksingi ma seda teha. Eilne oli midagi muud, see oli kvaliteet kolmapäevases tunnetemeres mida mul pole olnud au sel hooajal, kui nii võib öelda, väga kohata. Ehk on asi selles, et meile kallis inimene läheb ära ja see on, in fact, väga suur asi või siis on suvi lõppemas ning sellelt tahetaks viimast võtta, ei tea. Pisut on ehk kummaline, et meelde ei jää need näod ega vestlused ega tegelikult mitte midagi olulist, säilib ainult emotsioon või mingisugune meelestatus. Aga lõpuks on oluline ainult see mälestus ja kõik ülejäänu mõtleb psühholoogia ehk aastate pärast ise juurde. Good night and good luck.

vaheaeg

2010-05-03T03:20:00.000-07:00

Tänase päeva hommikutundidel märkasin, et aastaringiga on jälle kätte jõudnud aeg, kui end ärkvele unustades ning mõne aja pärast pead tõstes võid avastada enese kohalt helesinise taeva. Ja lihtsalt eriti hea on vaadata hommikul kell 4.38 udusest aknast välja ja mõelda, et sul on võimalus minna magama, mitte paari-kolme tunni pärast üles tõusta. Vaheaeg, tõesti.
Kuidas võtta. Varahommikuse heldimuse settides ütleb reaalsus, et ees on veel mõned eksamid. Aga noh, need on kõigest eksamid.

Igaühe õnn on kordumatu

2010-04-25T04:04:00.000-07:00

Ja kui nüüd mõelda, siis on ja ei ole ka.
Aitäh Francis, Jack, Erich, Ken ja Ernest, te muutsite mu maailma.

ammu

2010-04-22T12:21:00.000-07:00

Üsna imelik, kuidas elu toob meid vahel tagasi paikadesse, millega meil eriti tihe seos on olnud, kuid mida nüüdseks loeme lõppenuks. Ilmselt on see märk sellest, et minevik ei kao ja seda pole võimalik seljatada, ükskõik kui palju enesele ka lubatud on. Olenemata sellest, et kohad muutuvad või jäävad samasugusteks, on need siiski pidepunktideks eludes, nagu salvestatud kohad. Nojah, tõsi, millegi nurjudes ei piisa pelgalt sellest, et kuskile tulla ja kõik probleemid kaovad. Kahjuks. Samas oleneb. Võib ju olla, et siiski kaob kõik mingiks määratlematuks ajaühikuks, mis sa kusagil veedad. Oleneb.
Ma olen jälle tagasi siin, kus laiuv vesi näib lõputu ning mis kunagi haaras enesesse suuremad osad mu noore inimese päevadest. Aeg oli minna edasi, kuid nüüd kordub see verstapost taas. Või ehk ongi elu samadest südmustest koosnev jada, mida vaatame iga kord lihtsalt erinevast vaatenurgast. Mine sa tea.

less is more

2010-04-17T01:50:00.000-07:00

Eriti halb, et enam ei saa rahulikult magada ka. Meeletud unenäod, mis öö jooksul läbi mu pea jõudsid tuhiseda, tõstsid enese tolmust üles küsimusi, palju küsimusi. Samas pole puudust ka vastustest. Või noh, tegelikult on. Nende vahele jääb see mis-siis-kui-nüüd-olekski-nii moment, mis on oma ebareaalsuses lämmatav.
Lõpuks on vähe neid, kes mõistavad, täielikult mõistavad. Aga vähem ongi rohkem?

Ja nüüd loksus üle.

2010-02-22T08:00:00.000-08:00

Ma olen vihane, nii kuradi vihane.
Kogu selle raevu põhjuseks on too raamat, mis ma kirjutasin. Nimelt, kui sa oled millessegi päris suurtes kogustes ennast pannud ja see tähendab sulle üle keskmise palju ja sa palud kellelgi seda lugeda, siis vähim, mida sa eeldad, on see, et viimane teeb seda kiiresti ja ei lase sul lõputult omas rasvas praadida. Seda veel enam, kui on ilmselge, et SINU arvamus on kellelegi tõsiselt oluline.
Aga ei. Paljudest mu sõpradest on seda, mis ma neile usaldanud olen, hinnanud vähesed. Ja kui keegi tahab nüüd väita, et umbes viiekümne lehekülje läbilugemiseks on vaja aega kuid (kui mitte, kes teab, ehk aastaid), siis andke andeks, 2-aastane suudaks ka parema vabanduse välja mõelda.
Kohe nii hea on teada, et on eriti palju inimesi, kellele ka tulevikus loota võin.

Ja et oleks veel öeldud siis meeletut viha ma kellegi vastu ei pea.

Nende teemade mitmekesisus on kohutav või mitte.

2010-02-20T07:41:00.000-08:00

"Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist, kui äärmust?"

K. Ristikivi.

Aga oleneb, kuidas võtta, eksole.

Anonüümruum

2010-02-16T06:33:00.000-08:00

"Kui kõik halb ununeb ja alles jääb vaid hea, ei mäleta keegi meist midagi."

Meenutus

2010-02-15T06:05:00.000-08:00

Täna, nüüdsama, umbes tunnike tagasi sammusin näljasena koju ja mõtlesin, et võiks midagi kirjutada. Lihtsalt konkreetselt kirjutada.
Ainus, mis peas keset igavlumist tühjust pidama jäi, oli päev, mil ma seda siin alustasin. Mõtlesin ja meenutasin. Üllatav, kui hästi need killud ja hetked säilinud on.
Ma küll ei mäleta täpselt, mis päev see oli, millalgi novembris. Koolis piisas tol päeval ainult kolmest tunnist. Elu on sellel ajal hoopis teistsugune, kui me oleme vangistatud klassiruumidesse ja haridus vägivaldselt igast august sisse pressib.
Ma mäletan, et tulin koju ja maja oli tühi. Akendest paistsid sisse päikesekiired, nagu, ma ei teagi. Ju siis püüdis loodus midagi öelda enne kohe-kohe saabuvat pikka ja väsitavat talve. Ma olin üksi ja vahel on üksi parim. See oli neist kordadest ilusaim.
Ma võtsin kollase tassi ja tegin ühe kange kohvi, mida nautisin aknal sigaretiga. Kui keegi suudaks vaid ette kujutada, kui kirjeldamatult lõõgastavad on mõned sellised korrad. Sulgesin akna ja alustasin midagi, mis, nüüd tagantjärele mõeldes on mind elus kõige rohkem mõjutanud ja teinud minust selle, kes ma praegu olen.

Unenäoline, ma ütlen, unenäoline.

maailmaelu

2010-02-14T08:25:00.000-08:00

"Tasapisi hakkas New York mulle meeldima, nii tema seiklusjanulised õhtud kui inimestest ja autodest kihavad tänavad, mis pakkusid rahuldust ka kõige rahutumale silmale."

Tulista kulda

2010-02-07T10:28:00.000-08:00

"...ja ma kavatsesin nüüd oma elu tolleaegsetele rööbastele tagasi nihutada ning saada jälle "laia silmaringiga meheks" ehk teiste sõnadega: piiratud teadmistega spetsialistiks. See ei ole lihtsalt sõnakõlks - elu on palju lihtsam edukalt elada, kui sellele vaadatakse ühestainsast aknast."

- F.S. Fitzgerald

õhtud

2010-01-28T08:53:00.000-08:00

Väljas on külm aga autos on soe. Mootori vaikse undamise saatel kulgen läbi õhtuse linna. Kõik on vaikne, tühi, unustatud. Märkamatult jõuan kaugemale ja kaugemale. Või hoopis lähemale?
Punased, kollased ja rohelised tuled vahetuvad kuskilt ebamaiselt kaugelt reguleeritud korrapärasusega. Lambid põlevad ja heidavad jõuetut valgust kõikematvasse pimedusse, lootes seda lootusetult ebavõrdses võitluses võita. Õhtu suudab surmata vaid hommik.
Must asfalt lookleb mu all. Mind saadavad uinutavad helid, mis mu laitmatu eduga enesesse matavad. Majad mööduvad. Kas ma olen juba siin olnud? Kõik on kuidagi tuttav. Ei, siiski mitte. Lihtsalt järjekordne samasugune tänav, üks lugematuist sellesarnastest.
Surun end sügavamale istmesse. Ja lõpuks jõuan koju. Lükkan käigu välja, teen lahti turvavöö, kustutan tuled ja suretan mootori. Peatun veel hetkeks, et sügavalt hinge tõmmata ja astun kargesse õhtusse.

Noorus on lühike, elu pikk.

2009-11-01T04:31:00.000-08:00

Pühapäev. Püha päev. Kas ikka on?
Pealtnäha kena pärastlõuna, nii vaikne ja rahulik. Nii elutu, niivõrd elutu, et ei liigu ükski leht, ükski oks. Nii väga elutu, et ma üldse ei imestaks, kui ka süda mõned löögid vahele jätaks. Miks kurat maailm ennast vahel välja lülitab, miks jääb elu seisma kui tegelikult, ma arvan praegu nii, peaks see veel natuke kestma?
Õigupoolest tahaks ma teada, milleks mulle tänane päev? Milleks mulle auk kalendris? Mitte, et ma püüaks praegu väita, et kõik üleüldse on halb ja blabla, ei. Ma lihtsalt tunnen, kuidas elu minust välja voolab, või halvemal juhul on seda juba teinud. Ja ainsaks lohutavaks mõtteks on see, et varsti-varsti saab jälle rabeleda. No tõesti, milleks.
Peetud peo järelmõjude ja uue nädala ähvardava surutise vahel seista pole kuigi hea.

kiirus sügises

2009-10-30T08:03:00.000-07:00

Avan ukse ja astun tänavale. Õhk on karge ja külm, hommik selge. Minust kihutavad mööda loendamatud autod, mööda kõnnivad vaid tavalised inimesed.
Pea valutab, liikmed valutavad, kõik valutab. Ainult hing ei valuta, hea seegi, eks. Samm sammu järel liigun üle krobeliste tänavate, üle halli külma maa. Üksikud lehed katavad muidu nõnda pealtnäha elutuid puid. Need lehed on kollased, oranžid ja ainsad kuumad asjad selles jahedas päeva alguses. Need lehed on nagu taevas.
Inimesed on ikka veel surnud.
Nüüd on õhtu. Kaks küünalt heidavad enese ümber pisukest valgust. See võitleb vapralt pimedusega, aga see on nõrk, nii kuradi nõrk. Kreemjad pilved sõuavad üle taevalaotuse. Kui need on läinud, jääb alles must öö.
Ma avan akna ja süütan sigareti. Õhk puudutab mu nägu, suitsu viib kaasa tuul.
Ja taevas muutub tumedaks.
Süttib üks täht, ja siis veel teine. Kolmandagi kaasa toob. Valgus on peaaegu alistatud. Hääled muutuvad kõvemaks ja kõvemaks ja kõvemaks. Trummid taovad ja taovad ja taovad. Veel mõned kiired. Vähem, vähem. Ja kõik.
Pimedus on siin.

kõik on uus

2009-08-31T10:42:00.000-07:00

Varsti astun ma ellu, varsti astuvad paljud ellu ja elul ei jää üle muud, kui meid vastu võtta. Aga mõnede puhul ta keeldub. Ja keeldub seda põhjendamata. Mis siis, kui mina olen mittesobivate hulgas?

suvi 2

2009-06-15T12:16:00.000-07:00

Hallide betoonkamakatega sillutatud kai on kaetud ühtlase selge veekihiga. Üksikud kajakad tiirlevad õhus. Nende karjumine on osa vähestest helidest. Peagi kaduvad päiksekiired on end päevadepaksusest pilvemüürist läbi murdnud ning heidavad aeglaselt loksuvatele lainetele, märjale rohule ja kõigele muule kollaseid kiiri. Kaldal puhkavad vanad paadid tunduvad nende valguses nii iidsed ja loomulikud, nagu oleks nad aegade algusest seal seisnud. Peaaegu nähtamatud pilved liiguvad tuules üle mu pea. Nii madalal, et saaks neid katsuda. Ometi natuke kõrgemal.
Pööran ümber, et lahkuda kuid ei saa. Mingi jõud hoiab mind kinni. Ma seisan üksi keset vett ja lihtsalt vaatan. Vaatan loendamatutes toonides elu enda ümber. Vaatan, kuni mattun mälestuste alla.

suvi.

2009-06-14T04:31:00.000-07:00

Hallid pilved kihutavad üle taevalaotuse, end maapealsesse ellu segamata. Neid kihutab tagant tuul. Tuul, mis painutab ja loobib loodust enda suvade järgi. Liiv mu ümber lendab. Valged laineharjad tormavad hullunult randa. Soolased piisad maanduvad mu näol. Sulen silmad ja tunnen kogu kehaga mere lõputut hõngust ja jõudu. Jõudu, mis mu ilma mingi pingutuseta endasse rebiks. Ometi ei tee see seda.
Seisan ja olen, palun lase.

mineviku pilk

2009-02-05T11:33:00.000-08:00

On pime. Varakevadine õhk on täis külma mustust ja kõntsa. Asfalt on märg, kohati leiab veel lebamast surevaid lumehunnikuid, mis ägisevad pori raske kihi all.
Kõikjal mu ümber liiguvad suurel kiirusel tulede paarid, igaühel neist on oma koht kuhu minna, kuhu jõuda. Minu tahtest, soovidest ja mõtetest olenemata võtab elu ühtäkki pöörde tagasi. Meetreid minust eemal kõrgub mudane vall millel veab ägisedes raskeid vaguneid pimeduskatte all värvituks muutunud kaubarong. Kaugemalt paisab rohekat ja sinakat valgust. See valgus paljastab looduse kontuurid, rebib selle jõuga paljaks, vägistab, kuid jätab samaaegselt kõik ka turvalisse pimedusse.
Kütusemahutite vahel kõrguvad madala taevani tornid, mille otsast kümned lambid oma valgusega paksust ja udusest, käegakatsutavalt märjast õhust läbi püüavad lõigata. Valgus saab sellega pea et hakkama, kuid tumeda olme mass lämmatab kiired.
Ma sõidan edasi, see kõik jääb maha kuid loetud sekundite jooksul lõikas see elufoto end mu mälu sügavamatesse soppidesse, lõpuni.

retsensioon mõtetele

2009-01-05T07:06:00.001-08:00

Auto hõljub pigimusta külma asfaltee küngastel üles ning uuesti alla, jättes vaid hetkeks tahavaatepeeglisse paistma läbitud tumedad meetrid. Heidan pilgu aknast välja, näen vaid loetud silmapilkudeks keset põlde seismas valgeid päevinäinud seinu. Need kaovad kiirelt, sest liigume edasi läbides mitukümmend mõõteühikut sekundis. Samal kiirusel jõuab nähtu ning nendega kaasnenud hingus mu mõtetest põgeneda.

Olen jõudnud kohale, siia kuhu maha jäänud killuke minust mind ammu tagasi kutsunud on. Esimesed sammud jäätunud maapinnal; puhuv tuul viib mu ümbert soojuse kuid ta ei pääse mu sisse. Edasi sammudes seisatan hetkeks, käsutan mõtted vait ning jään kuulama vaikust. Seisan nii minuti või kaks ja liigun edasi.
On hämar, teisel pool vett säravad looduses õrnad tuled, soojalt kutsuvad kuid neis on ka midagi sellist, mis paneb mu tahtma paigale jääda. Kõike seda vaatab kaugelt ülevalt hõbedane Kuu. Silmapiirini ulatuvat maad pisut valgustades sosistab ta mulle midagi.

Kõnnin mööda hallikat, külmast heledamaks tõmbunud teed. Taamal, pea taevani kõrguvate klaasist hoonete taha poeb peitu Päike. Ta valgustab maailma veel viimaste, tänase päeva kõige kaunimate punaste ning kollaste kiirtega. Jõudes koju torman kiirelt oma tuppa, avan akna laskmaks välja värskelt süüdatud sigareti sinakat suitsu. Kiirustan, et näha veel viimaseid valguskiiri, mis mulle mõneks hetkeks seltskonda pakuvad. Ning nad kaovad.

põhi

2008-12-22T03:12:00.000-08:00

Kuidas kavatsed sa nüüd edasi elada?
Kuidas vabandad sa surnute ees, heastad oma teod?

Kuldsed päiksekiired, mis sind valgustasid, kandusid edasi kellelegi teisele.
Ja sa seisad pimeduse lõputusse müürituna, aga sa ei tea seda ise.

Heitsid kõrvale valguse, et triivida minema porises vihmavees.
Kuid hea, et sul kõik on hästi.

vastuolud.

2008-12-18T01:54:00.000-08:00

Täna, mõned hetked tagasi, ärgates, tundsin end uue inimesena.
Kummaline unenägu minevikust, olevikust ja tulevikust laadis täis mu akud. See andis mulle uue doosi energiat, jätkamaks konarlikku teed enda teise poole otsimisel, andis mulle jõudu ja julgust proovida, teha tobedaid kui mitte et võimatuid tegusid parima eesmärgi nimel üldse. Ja isegi kui ebaõnnestun, tean vähemalt, et proovisin.

pöördepunkt on tulemas?

2008-12-17T12:55:00.000-08:00

Buss peatub ning avab uksed. Tõuseb teatri eesriie ning kõik järgneva publikuni toob.
Peategelane kõnnib üksildaselt lavale, süütab sigareti ning hakkab vaikselt edasi sammuma. Selgituseks olgu siin veel öeldud, et alkoholikurat vaimu pudelist valla taas päästis, kuid tagasi seda ajada ei oska.
Iga astutud meetriga suleb ta enam üha rohkem maailma eest. Mõtteis keerleb dialoog järgnev mille elu hingeraamatusse kirjutanud on.
Mõistus, end maapõhja neades, mõtles: "Miks olen valetanud nõnda endale?" Süda kurjustades vastas, pisut puudutatud tundis vist ta end: "Sa, loll, lubad enesele kõik, mis eales fantaasias luua suudad. Valet pole olemas siin, või siiski ehk leidub. Ei taha seda uskuda, et kõik saatusest on määratud nurjuma."
Tegelase jalgealt kostub jäätunud asfalti terav krõbin. Emotsioonid on ta me publikust eraldanud, ta paistab elutu ja külm, kuid sügavamal tunded kuumad keevad.
Süda enesele agooniliselt ette heidab: "Kas on see võimalik, et vigadest ma eal ei õpi? Ohustatud liigina mind kinni on püütud ja sunnismaiseks muudetud. Vajan ma vabadust olemaks oma õnne tipul, kuid puuri Sa mu pistsid, ei süüa anna ka."
Mõistus vastaskongist vastab: "Süda, palun tea, sinust suuremat lugu ei pea. Meil läks ju pea et hästi, kui endale sind jälle nõuti, ning lõksu tormasid ja kaasa võtsid minugi. Tagatipuks komejandiks osutus veel kõik." Süda pisarsilmil kaitsma end tormas: "Sa, Mõistus, ole parem vait ja anna asu. Veel ühes tükis viibid, ole rahul. Mind keskelt pooleks löödi, tunded pagenud mu seest. Kui ehk paranema hakkan, saan kohe kaela soolveevanni niikuinii." Mõistus heaks on sunnitud kiitma, eelneva eest ka pisut süüdi tunneb end: "Andestust, vend, et hukka mõistma tormasin, enesele kordasin, et armastab Ta meid." "Oh ei, see nõnda tunduvat ei ole. Auku ummisjalu tormasin ja sinu kaasa vedasin," lausus Süda.
Me üksikul kangelasel otsa lõppenud tee, ta sammub pimedusse.
Eesriie langeb, publik on vait.

kurbmängu viimane peatükk

2008-12-14T12:06:00.000-08:00

Võitlus käib viimse veretilgani, sõnad ja mälestused ründavad teineteist meeletu jõuga. Selles tunderägastike kaadris on mind jäetud kõrvaltvaatajaks.
Kõik on pime, kuidas katsuda tühjust kui seda tegelikult ju eksisteerima ei peaks? Aga see on ju seal, ma näen seda, ma tunnen seda.
Need hetked kokku lõikan ja kaadriks monteerin, või hoopis lavalaudadele peaks viima selle teose?
Kuid kust leida näitlejaid? Ei tea, ei tea. Kõik eelneva võin läbi mängida ka ise, rolli sisse elada ma suudan ja oskan sest minu elust täpsemalt ju räägib see. Kuid püänt liigvalus tundub nüüd ja kindlasti ka läheb hullemaks kui kaskadöör ei tule ja ei mängi seda läbi enda sees.
Mis tal sellest, mis SUL sellest?
Kõik liialt lühike ju tundub ja lühem tegelikult oli veel. Kas lehti käsikirjast läinud kaduma või koopiamasin originaali ära sõi? Või oli kirjanik ehk purju joonud end, et eluseik läks mõtteis kaduma?
Iga küsimuse vastus on siin ei, sellele järgneb KOMA ja SEST.
Aknaruudu viskan sisse mis ümbritseb mu mõtet, raam saab tunda juba tellist punast, miks mitte valget?
Seina jääb alles auk, mõtted on nüüd vabad. Sirutan välja tiivad ja lendan.
Taevast katsun väikse sõrme otsaga. Ja pööran selle kõik ma ümber, lihtsalt sellepärast et ma võin ja kusemiseks ei pea minema ma universumi nurka vaid võin teha seda keset tänavat sest ise selle maailma siia lõin.
Ja astun edasi.
Balti jaama perroon, väljumisajaks tabloole märgitud on 18.15. Sinna on veel pisut aega, paki sigarette teele kaasa osta võin.
Rong sõidab ette, ülal uhkelt helkimas kiri "elu". Astun peale, pilk vanast asfaltist veel üle hetkeks käib. Võtan istet, toetan pea vastu aknaklaasi. Heli, ja rong võpatuse saatel liikuma hakkab.
Kiirus sees ja liigun silmapiiri poole kuid meenub siis et olen elu rongil piletita reisija. Ning mälestuste peatusest kontroll tuleb peale.
Kas jõuan ehk veel pageda?

algus ja lõpp

2008-12-14T06:06:00.001-08:00

Pühapäeva õhtu.
Avan akna ja tunnetan tuppa voolavat külma ning karget õhuvoolu. Süütan sigareti, tõmban sügava mahvi. Mu ees on punane taevas, mitte ühtegi pilve, valgus heitmas unele linnakohale.
Olen üksi oma mõtetega, saateks kurblikud meloodiad. Tunnen füüsilist ja vaimset tühjust, saan seda käega katsuda. Peast jooksevad läbi mälestused ja olnud hetked mis ehk olid parimad, mida kunagi tunda sain. Uinuv valgus on muutnud looduse mustaks ja elutuks, imenud sellest välja tunded. Samastan end selle loodusega, olen tühjaks pigistatud.
Lendan ajas pisut edasi et saada vastust enda saatuse üle otsustavale küsimusele. Vastust mida ma paraku ei leia, ainult aeg saab anda leevendust.

puhkus

2008-12-06T11:37:00.000-08:00

Kell 9.30 kohaliku aja järgi. Jalutan läbi Kadrioru tänavate, meel eelneva õhtu järelkajadest veel ootamatult kerge. Taamal kõrguvad kesklinna pilvelõhkujad, läbi sumeda valguse peegeldub majade ülemiste korruste akendelt tagasi hommikust roosakat valgust. Valgust selle sõna parimas tähenduses. Tänavad on pea et tühjad, vastu kõnnivad üksikud unised näod. Bussini on aega, jälgin autosid tänaval, pidurdamist, kiirendamist-kõike. Üsna nüri, kuid ka selles on midagi kaunist.
Mõned tunnid hiljem, hommikust on saanud õhtu.
Loojuv päike heidab linnale kauni varju, justkui hüvastijätuks, peatse kohtumise ootuses. Tänavad on hämarad, kuid õhk on täis valgust. Meri on rahulik ja hall, silmapiiril tormavad oma sihtpunktidesse laevad. Mõned minutid ja öeldud laused eemal, on valgus pea täiesti kadunud, heites veel läbi puuderägastiku viimase pilgu tänasele kordumatule päevale.
Ja on pime.
Laev kriuksub väikeste lainete meelevallas. See kaeblik korrapäraselt esinev heli. Hetkeks vaikust kuulatades pole kunst märgata, et heli saab kaugusest samalaadse vastuse, ehk on see keel, mida keegi kuulanud pole? Ei tea. Edasi sammudes tõuseb ootamatult lendu partide parv. Kerge ehmatus paneb südame hetkeks kiiremini tuksuma ja juhib pilgu otsalõppenud teele, hetke justkui tagasi maapeale tuues.
Ainus suund-tagasi. Tagasi lärmakasse linna, mis röövib kõik võimalused mõtete puhkamiseks. Nüüd, siin seda kirjutades tunnen, et pean minema välja, vajan õhku.
Astun esimesed sammud mustal asfaltteel, külm kargus lõikab riietest mänglevalt läbi. Kõnnin sihitult edasi, verstapostiks selges öös otse ees vilkuv teletorn. Jõuan ristmikule ja kõik on jälle maine. Jälitan tulesid, mis viivad koju.
Näen eemalt oma maja, oma tuba, aknast õue kumavat õrna valgust. Mõtetest settib pinnale üks küsimus. Kes seal elab? Kui ma vaid teaks, kui keegi vaid teaks.
Riputan jope nagisse ja torman trepist üles kombel, mil ma seda alati teen. Tänane päev lõpeb siin ja kuradi kurb on.

õhtu

2008-11-27T11:56:00.000-08:00

Peas keerleb vaid üks mõte, ka pisut süütunnet.
Tõmban lähemale vana klaveritooli, süütan sigareti ja kaon mõtetesse, saateks vaid ventilaatori ühtlane undamine. Väljas haugub koer, vahet pole.
Pilk peatub kõigel kolal, mis garaažis vedeleb. Raputan tuhka ja tõmban uue sügava mahvi. Kõikidel nendel asjadel on rääkida oma lugu. Võibolla leidub neis elukäikudes osake põhjust, miks seda materiaalsusehunnikut kunagi minema ei visata. Uus mahv. Mõttest jookseb läbi tänane päev, üks miljonist, kuid siiski eriline. Raputan uuesti tuhka. Pilk peatub oranžil kelgul. Kes küll oskaks öelda, millal seda viimati kasutasin. Ilmselt ammu, kuid ainult siis kui aastad mõõdupuuks võtta. Ventilaator töötab samal käigul edasi. Tõmban viimse põlenud tubaka kopsu, kustutan koni, puhun välja suitsu.
Kustutan tule, keeran ukse hooletult lukku ja lähen tuppa.

situatsioonikoomika

2008-11-18T07:34:00.000-08:00

Mul tuli täna päris palju halbu mõtteid, aga see pole teema.
Üks asi, mis eriti pähe tikkus on nimelt turvatöötajad, keda me iga päev poes seismas näeme. Valdavalt vanad inimesed. Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha kedagi naeruvääristada või midagi sarnast. Lihtsalt tahaks hirmsasti näha, mida keegi neist teeks, kui teda näiteks lükata või muul sarnasel kombel tüli norida. Lähemas tulevikus ei plaani ma midagi sellist teha, lihtsalt uudishimu ei anna rahu. Peaks need inimesed ju seisma meie, tavakodanike, heaolu eest, aitama asutustel korralikult äri ajada. Kuid siiski, mis on see, mis paneb mu kahtlema, et üksi neist vähegi ettevalmistunud kaagi korral kedagi kaitsta suudaks. On nad ju vanad, nõrgad, mõni vajab pikksilma, et õllekõhust kaugemale näha.

Esitan küsimusi kuid vastuseid ei paku, mis teha, olen vaid inimene.

hetked enne keskpäeva

2008-11-15T01:19:00.000-08:00

Laupäeva hommik, kell 11. 20.
Tunne on valdavalt ebamaine, on selles süüdi siis eilne õhtu, vihm, halb kohv või kõikide eelmainitute kombinatsioon. Vahet ju tegelikult ei ole.
Tänavatel jalutavad vastu kurvad näod, neist vastu kumamas kõik mis juba olnud, mis kunagi oli nii selge ja kirgas on nüüd tuhmunud ja hall. Ja sellegi puhub minema tuul.
Süütan uue sigareti, krabin mis tuleb siis kui tubakas tuld võtab, ilmselt parim osa tänasest päevast. Uus tass kuuma kohvi, loodetavasti parem kui eelmine.
Ja ongi kõik. Vist. Pilved blokeerivad mõtted, ja täpselt nii on.

neljapäev

2008-11-13T02:51:00.000-08:00

Öeldakse, et parim koht kust pihta hakata on algus.

Olenemata takistustest olen nüüd nii kaugel, et istun üksi kodus, naudin oma seltskonda ja mõlgutan mõtteid. Päris kummaline oli bussiga koju sõita, ei teagi miks. Vahel on lihtsalt hea kõrvalseisjana keskpäevast sagimist jälgida. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui teistel kellaaegadel linnas liikudes. Üks asi, mis eriliselt silma jäi oli kaugel kaugel merel seisev punane kaubalaev, tuhmunud värv valmis vastu võtma kõike, mis elu talle ette heidab. Aga just päike tegi selle eriliseks, see elas justkui kuskil eemal, päris palju kaugemal.
Tänane võiks kesta pisut kauem kui tavaliselt, sest just praegu on kõik teisiti kui muidu ja seda tuleb ära kasutada.